See lugu on eelkõige beebiemmedele, nii et mehed ja need, keda sünnitusjutud ei huvita, võivad selle vahele jätta. Aga alustame algusest!
Kui augusti lõpus esimest korda Rakveres naistearsti juures käisin, määrati beebi tähtajaks 14.03.2025. Oktoobris Loote ultraheli keskuses Dr Šoisi juures öeldi, et beebi näeb välja nädala jagu vanem, aga eks ta tule siis, kui tahab. Jaanuaris näitas Loote ultrahelikeskuse masin uuesti tähtajaks 6.03.2025. 20.02 Rakveres tehtud viimane ultraheli kinnitas sama kuupäeva ning see ka uueks tähtajaks määrati. Kuna Betu, sündis 9 päeva enne tähtaega, olin veendunud, et ka Suusi tuleb varem. Beebipeol panustasime kuupäevadele, kuid keegi ei pakkunud 11.03 – peale minu töökaaslase Kaire, kes ennustas just seda kuupäeva! (Jäin talle pudeli võlgu.
Tagasi Rakverre teel olles käisime veel McDonald’sis, koju jõudes poes, tegin õhtusöögi ja isegi küünte hoolduses jõudsin käia. Kuid mind vaevas terve õhtu kohutav „kakahäda“. Kirjutasin Merilinile kell 20:50, kas see on normaalne, sest see oli juba segav. Ta arvas, et pea surub sabakondi närvidele. Leppisime kokku, et käin duši all – aga ei aidanud! Duši all sain aru, et need on nüüd juba ikka valud… Kuigi ma ju ootasin, et kõigepealt tulevad veed, noh nii nagu Betu sünnitusegagi. Aga siin on jälle tõde, et iga sünnitus võib olla erinev! Kell 21:30 kirjutasin Merilinile, et valud on iga 7 minuti tagant. Merilin soovitas jälgida ja vajadusel haigla poole liikuma hakata. Kell 21:43 kirjutasin talle uuesti, et valud on juba intensiivsemad. Ta vastas: „Liikuge kohe ja arvestan, et tunniga olete kohal!“ Kell 21:50 sõitsime kodust välja.
Viitnal olid valud juba iga 3 minuti tagant. Merilin andis juhiseid, kuidas hingata, ja lubas meid haiglasse jõudes koheselt vastu võtta. Jarmo ületas kiirust, kuid teavitas politseid, kes pakkus kiirabi varianti, kuid kannatasin veel. Kindlasti ei oleks sõit olnud võimalik, kui teeolud, ilm oleks kehva olnud, või oleks tipptund olnud. Teeolud olid head ning autosid polnud, nii et 50 minutiga olime ITK ukse taga. Valud olid nii tugevad, et ma ei suutnud enne tuhu möödumist autost väljuda. Haigla personal lihtsalt ootas auto ukse juures kuni ma olin valmis tõusma. Pakuti ratastooli, kuid suutsin end siiski sisse vedada. Merilin võttis meid koheselt vastu sisse minnes vastu, pani ratastooli ja viis otse sünnituspalatisse.
Seal sain selga haigla öösärgi ja valutasin edasi. Jarmo oli kogu aeg mu kõrval, lehvitas kaanega tuult (mul oli tunne, et olin troopika kuumusesse sattunud
ja toetas mind igal võimalikul moel. Merilin ja Jarmo ajasid omavahel juttu, ise ka naersid, et ma ilmselt saadan nad varsti palatist välja. Selles suhtes on eraämmakas ka tore, et ta on kindlasti toeks ka sünnitaja kaaslasele Aga minu valu oli juba nii jube, et ühel hetkel karjusin Merilinile: ’’ tee midagi!´´. Ta pakkus naerugaasi – ei tahtnud. Betu sünnituse ajal tegi see mind nii uimaseks. Epiduraali? Muidugi – ’’jaa tahan!’’ vastasin kohe! Merilin hakkas seda siis valmis seadma aga kohe tabas mind nii hull valuhoog, et Merilin teatas:’’Ei meil pole enam aega. Me hakkame KOHE sünnitama!“
Ta istutas mind sünnituspuki peale. Pärast ütles, ei sa voodis poleks sünnitanud kindlasti, et ainuke viis oli kohe mind istuma panna. Siis teatas ta, et avab veed ning lubab, et siis tuleb beebi kohe. Ma jõudsin muidugi veel jaurata, kas vee lahti tegemine on valus, kuid Merilin lubas, et see võtab sekundi, ta saab seda teha käega ja nii oligi. Ta pani näpu vastu ja toimus suur veeuputus 😀 Valud olid nii intensiivsed, et jaurasin ja protesteerisin, miks keegi mind ei aita. Merilin ütles kindlalt: „Kui sa kohe ei pressi ja ei tee nii nagu ma ütlen, sünnitad hommikul, sest valude vahe on pikemaks läinud!“ Okei seda ma ju ka ei soovinud, sest mul oli nii f*cking valus. Seepeale võtsin end kokku, hakkasime pressima. Esimeste presside aeg oli seis küll nii lootusetu, et ma vaid mõtlesin, kuidas ma selle pea välja surun…aga tegime kolm korda kolm pressi. Viimase pressiga oli Suusi lupsust väljas. Ma isegi ei saanud aru, et ta nii ruttu tuli, kuigi esimese pressi ajal olin ma veendunud, et mina teda välja pressida ei suuda-ei jaksa aga tehtud sain 😛 Nagu ikka vähem loba ja rohkem tegusid
Ajaliselt? Kell 23:18 oli mul öösärk seljas, Jarmo tegi must veel pildigi, kell 00:02 oli beebi käes. 44 minutit! Jalad värisesid, olin läbi, aga rõõmus – tehtud!
Platsenta tuli sekunditega, kuid õmblemine oli hullem kui sünnitus. Mul olid rebendid ja hoolimata kolmest tuimestusest (spray, geel ja süst) tundsin kõike. Merilin proovis juttu eemale juhtida, kuid ma ootasin vaid, et see lõpuks läbi saaks. Jõudsime rääkida reisimisest, kuhu tema sel aastal läheb ja kuhu meil Suusiga reisid broneeritud on. Hiljem ta naeris, et no tegu ikka müügiinimesega, isegi sünnituslaual rääksime reisimisest
Õmblemise ajal jõudsin veel küsida, kuidas on lood perepalatiga. Merilin ütles, ära muretse, sellega on korras. Ta oli kõik organiseerinud juba siis kui ma sõnumi saatsin, et sõidame haigla poole. Perepalat ootas meid juba – aitäh, Merilin! ITK personal oli enamasti armas, kuigi mõni üksik töötaja ei olnud minu arvates küll sünnitushaiglasse sobiv, puuduva siiruse ja soojusega nagu ma ootaksin kogu personalilt. Suures pildis oli siiski kõik väga meeldiv ja hoitud tunne oli. Isegi toit, mis ei näinud ahvatlev välja, maitses siiski hästi, või oli mul nii hull nälg Ja söögitädid käisid nõusid iga kord nii kiiresti ära viimas, et me ei olnud veel söömist alustanudki ja torisesid, kui kohe kätte ei saanud.
Enne sünnitust hämmastas mind natuke ITK perekooli loengute süsteem. Ostsin ühe loengu, kuid unustasin selle ära. Mõni tund pärast loengu toimumist tuli see mulle meelde ning kirjutasin kohe, et uurida, kas seda saaks järele vaadata või ehk mõnda teist loengut asemele saada. Selgus, et järelvaatamise võimalust ei olnud ning järgmine samateemaline loeng toimuks alles märtsis—aga selleks ajaks poleks mul seda enam vaja läinud. Lõpuks öeldi mulle, et kui ka märtsikuu loengusse ei ilmu, loetakse teenus kasutatuks. Olin nendega aus ja ei palunud raha tagasi, vaid lihtsalt kiiremat alternatiivi, sest tähtaeg oli juba käes. Lõpuks ütlesin, et las ta jääda. Aga veidi kummaline tundub, et kasutan eraämmaemanda teenust, plaanin sünnitada nende haiglas, kuid suhtumine on selline… meh. Ja sellele kirjale ma enam vastust ei saanudki.
Aga veel sünnitusosakonna kiituseks, et sünnitusosakond oli nii puhas ja nii soe ning ka öösel oli alati keegi saadaval kui oli nõu või abi vaja
Olime haiglas 4 ööd, kuna Suusi kaotas kaalu (3720 g → −400 g). Mulle seal olemine sobis – imetamisnõustajad käisid päeviti ning ämmemandad olid koguaeg olemas ja Merilin ka käis meid vaatamas. Olime hoitud ja minu jaoks oli seal mugav olla esimestel päevadel.
Lõppkokkuvõttes: aitäh ITK naiskond ja eelkõige aitäh Merilin! Eraämmaemanda teenus oli väärt igat hetke ja penni. Olen oma kehale tänulik toreda ja hästi kulgenud raseduse eest ja kiire sünnituse eest. Igatahes Jarmo lubas kõigile rääkida, kui ’’iizi’’ on sünnitus, sest ma sain nii ruttu hakkama Naersime Meriliniga kui ta veel julgeb seda öelda, saab ta kindlasti ka teise käe kipsi (sünnituse hetkel oli Jarmo paremal käel kips). Nali naljaks aga olen maailma tänulik, et Jarmo selle teekonna minuga koos läbi tegi!
Suusi on kohal! 
Kui see lugu Sind kõnetas, võib-olla järgneb ka meie kasvamise lugu, noh vähemalt esimes(t)e elukuu(de) !
